Paljude aastate jooksul on krevettide kasvatamine olnud Vietnami põllumajanduse üks tugisambaid ja riigi mereandide ekspordi peamine tõukejõud. Maailma suuruselt kolmanda-krevetieksportijana on Vietnami krevetikasvatustööstus saavutanud aastakümnete jooksul kiire kasvu tänu Mekongi delta ainulaadsetele rannikugeograafilistele tingimustele, sobivale troopilisele kliimale ja ulatuslikule-kasvatustegevusele.
Vietnami mereandide eksportijate ja tootjate assotsiatsiooni (VASEP) andmetel ulatus Vietnami krevettide eksport 2025. aastal 4,65 miljardi USA dollarini, mis tähendab, et aastaga -on-kasv peaaegu 20%, mis moodustab umbes 41% riigi kogu mereandide ekspordist. See toetab otseselt poolt riigi kalandusmajandusest ning toetab enam kui 17 miljoni inimese elatist ja toiduga kindlustatust sellistes rannikupiirkondades nagu Mekongi delta. Kuid globaalsete kliimamuutuste tugevnedes seisab see kunagi "krevetikasvatuse paradiisiks" peetud maa silmitsi enneolematute väljakutsetega-, et tööstusriskid on täielikult ületanud hooajaliste tsüklite piirangud, muutudes struktuuririskideks, mis levivad kogu tarneahelasse. Endised looduslikud eelised on järk-järgult õõnestamas pidevalt ebastabiilse kliimakeskkonna tõttu.
Tüüpiliste poikilotermiliste koorikloomadena on krevetid äärmiselt tundlikud oma keskkonna peente muutuste suhtes. Isegi väikesed temperatuuri, soolsuse, pH ja lahustunud hapniku taseme kõikumised võivad otseselt mõjutada nende kasvu, paljunemist ja isegi ellujäämist. Viimase paarikümne aasta jooksul on Vietnami suuremate krevetikasvatusalade, nagu Mekongi delta ja Ca Mau provints, keskkonnaparameetrid järginud järjekindlalt suhteliselt etteaimatavat hooajalist tsüklit: vihmahooajal sademete rohkus toob kaasa madalama soolsuse ja stabiilse pH taseme; samas kui kuival hooajal vähenenud sademete hulk põhjustab soolsuse aeglast tõusu, kusjuures veetemperatuur püsib optimaalses kasvuvahemikus 28–30 kraadi. Seda prognoositavat loomulikku rütmi kasutades saavad krevetikasvatajad, kes tuginevad põlvkondade kogunenud kogemustele ja kindlale hooajalisele kasvatamiskalendrile, tõhusalt hallata tootmisprotsesse, nagu varumine, söötmine ja veevahetus, säilitades stabiilsed krevetikasvatustoimingud.
Kliimamuutus on aga nüüd{0}}seda pikaajalist looduslikku reeglit täielikult häirinud ja krevettide kasvatamise keskkonna stabiilsus ei ole enam jätkusuutlik. Kõige otsesemate ohtude hulgas on intensiivistunud sooldumine. Mekongi deltas ei ole merepinna tõusu, põhjavee liigsest kaevandamisest tingitud maa vajumise ja pikaajaliste põuaperioodide tõttu sooldunud mitte ainult 1-2 kuud varem kui eelmistel aastatel, vaid selle kestus on pikenenud ka 3-4 kuult üle 6 kuu, mõnes piirkonnas on soostunud isegi aastaringselt. Veelgi olulisem on see, et soolsus ei kõiguta enam aeglaselt, vaid kogeb lühikese aja jooksul dramaatilisi kõikumisi, mõnikord üle 5‰ päevased soolsuse erinevused. See ootamatu keskkonnašokk põhjustab krevettide stressireaktsioone, immuunsuse vähenemist ja isegi ulatuslikku suremust.
Äärmuslike ilmastikunähtuste sage esinemine on keskkonna ebastabiilsust veelgi süvendanud. Suvised püsivad kuumalained põhjustavad tiikide veetemperatuuri sageli üle kriitilise läve 33 kraadi, ulatudes mõnikord üle 35 kraadi, ületades palju krevettide kasvuks sobivat vahemikku. Samal ajal häirivad ebaharilikult kõrged temperatuurid talvel krevettide puhketsüklit, mis põhjustab kasvumustreid ja kvaliteedi halvenemist. Samal ajal on ebahooajaline sademete hulk muutunud tavapäraseks-vihmahooajal, mis tavaliselt koondub vihmaperioodile, sageli kuival hooajal ootamatult välja. Lühiajalised paduvihmad põhjustavad tiikide veetaseme järsu tõusu ning pH ja leeliselisuse järsu kõikumise mõne tunni jooksul, mis häirib vee happe-aluse tasakaalu. Rannikuäärsetes vesiviljeluspiirkondades, nagu Ca Mau provints, kannab see hooajaline vihmasadu tiikidesse ka suures koguses maapealseid saasteaineid, mis halvendab veelgi veekeskkonda.
Tõeline kriis ei ole mitte üksiku keskkonnanäitaja anomaalia, vaid kogu tiigi ökosüsteemi üldine tasakaalustamatus. Varem võisid krevetikasvatajad säilitada kasvatamise korra, kohandades ühtainsat näitajat; nüüd on aga selliste näitajate nagu temperatuur, soolsus, pH ja lahustunud hapnik ebanormaalsed kõikumised viinud tiikide vetikate ja mikroobide koosluste täieliku tasakaalustamatuseni. Kasulike bakterite arv on vähenenud, kahjulikud mikroorganismid on vohanud ja vee isepuhastusvõime- on drastiliselt vähenenud. Kui põllumajanduskeskkonna põhistabiilsus on hävinud, muutub iga tootmismudel, mis põhineb eeldusel, et "krevetid on suhteliselt stabiilne kultuur", äärmiselt habras. Isegi väike keskkonnakõikumine võib vallandada ahelreaktsiooni, mis viib põllumajanduse ebaõnnestumiseni.
Vaadates tagasi Vietnami krevetikasvatuse tööstuse arengule, oli suurim risk, millega see minevikus silmitsi seisis, alati nakkushaigused-valge laigu sündroom, vibrioos ja muud nakkushaigused, mis põhjustasid korduvalt-laiaulatuslikke krevettide surma ja laastavaid kahjusid krevetikasvatajate jaoks. Seetõttu on tööstus juba pikka aega seadnud esikohale haiguste tõrje, vähendades järk-järgult haigusriske täiustatud põllumajandustehnikate ja ravimite kasutamise kaudu. Kliimamuutuste süvenedes on aga krevetikasvatuse riskistruktuur põhjalikult muutunud. Lisaks traditsioonilistele haigusriskidele on hüppeliselt kasvavad tegevuskulud ja ökosüsteemi kõikumised muutunud kaheks uueks koormaks krevetikasvatajate ja ettevõtete jaoks. Lisaks on nende riskide vähenenud varjamine ja suurenenud kumulatiivne iseloom suurendanud kogu tööstusharu ellujäämissurvet enneolematult.